Eks ole kummaline, kui teisel jõulupühal toetub keegi naine juba pikemat aega, kõhu peal kokkukägardatud läbipaistev vihmakeep, vastu laternaposti külge kinnitatud prügikasti, ise kuidagi ebaloomulikus asendis ja peaaegu liikumatu. Tema õlule ja mütsi peale sajab lakkamatult lumi, aegajalt raputab ta plastikaadipundart oma käes ja tõstab selle üles silmini. Ta ei märka möödujaid ja nende nõutust. Ta näeb ainult inglit, kes tihedas lumesajus ette, mere poole sirutub. Üksteise järel lahkuvate laevade tuled kaugenevad kiiresti ja kustuvad udus peagi. Saatja jääb saatma. Ma ei saa temalt pöörata silmi. Jah, see olen mina seal prügikasti najal. Mul ei ole kaasas statiivi. Linnakumas ja pidevas sajus on valgust liiga vähe. Pilt ei tule terav. Surun end tugevasti vastu prügikasti, kaitsen kaamerat lume eest ja püüan mitte hingata. Objektiiv läheb märjaks. Mina ka, pingutusest. Võtte aeg on ülearu pikk. Aga siin ta nüüd on, mitmekümnest ülesvõetust üks. Üks ja seesama saatja. Teelesaatja.