Olen küll ja küll puuslikke imetlenud. Nende kõrval istet võtnud, nende üle mõtteid mõlgutanud. Et kust nad küll sihukesed tulnud ja kes nad kord sihukesed olnud on? Ja et kellega juttu nad ajanud – ja kes nendele juttu on rääkinud? Olen minagi ühtteist neilt küsinud, ja mõnikord kuulnud ka vastust. Või siis vastamast keeldumist. Iga küsimus polevat vastamist väärt. Siis, kui vastus on valmis sus endas. Või on valmimas sinus endas. Nii on minu ja puuslike lugu.
Aga seekord ma märkasin puusliku juures ühte andunult süvenend meest. Seal ta põlvitas pehmes lumes. Päike välgatas pilvede vahelt, ja valgustas ühte ja teist. Nende klapp oli ilmsemast ilmsem. See kerge kullane kuma andis märku, et eemalduksin. Nii tegin. Mu seljataga kestis edasi vaikus. Seal kestis edasi jutt.