…on, ja ei ole ka. Üks ja sama vaade. Muutlik, aga ikkagi sama. Seesama, kinnise kevade oma. Läbi klaasi. Mu lemmiktormid on ära olnud. Oja peegelilmad kuivavad juba kokku. Sinetav kuusikualune on kohe läbi. Üleni ülastevalge lepikualune on varsti käes. Toomingad hakkavad, ja õitsevad ära. Teised kõik ka. Linnud rõkkavad, aga nad ei kosta siiani, on kaugel. Kõrvus kummitab muu. „Üks helevalge…/…lendas üle…/…on lukku pandud…/…Luku võti katki murtud / mitu seppa peavad seda / parandama?/ Seda ütled sina…“ Kes?