Meie vaateväli on igal ajahetkelgi suur. Ka siis, kui me paigalt ei liigu. Kui me pilgu suunda ei muuda. Ma ei räägi praegu sellest, mida teeb pildiga me silme ees valgus, või pisikenegi tuulehoog, virvendus soojenevas õhus, ja kõik muugi, mis ainsa hetkega rohkem või vähem tabatavaid muutusi me vaatevälja toob. Räägin võimest, mis meile kõikidele on antud. Me võime oma vaatevälja tükeldada, oma tähelepanu koondada, pilti pisendada või avardada. Me mängime, me loome! Suur Looja lubab meile seda. Me kõik oleme ta lapsed ja tema loodu on meie piiritu mängumaa. Nautigem siis tema lahket luba. Siin vaid kaks lõigukest hetkeks mu silme ette paisatud vaateväljast – ja mida ma juba siingi kõike erinevalt vaadata võin!