Vahel, kui klammerdun ahnelt laskuvasse päikesesse, raatsimata pilku loojangutaevast lahti lasta, tunnen kukla taga vaikset, aga nõudlikku korraldust. Allun, sest olen aastatega targemaks saanud – tihti on imed siinsamas, lähedal, aga lihtsalt teisel pool. Eriti kui on olnud päev, jälitavalt täis küll vihma, küll päikest, ja taevalaotus pilvekirju. Ja seal nad ongi, videvikuvastased kiired, (anticrepuscular rays), täpselt 180 kraadi õhtukaarest. Vaimustavalt vaatemänguline taevas. Ikka on hea vahel ka seljataha vaadata!