Nendes on midagi sarnast, udus ja unes. Peale selle ühe ja sama esitähe ja kolmemärgise sõna pikkuse. Ikka tuleb tahtmine öelda, et see ei ole ju päris. Nad mõlemad, nii udu kui uni, viivad meid reaalsusest eemale. Koguni pärisolemisest välja. Seisan pilkupidi vastu udu. Midagi pole. Kuhu põllud, metsad ja puud, rohi ja lilled on läinud? Ja kuhu neil üldse minnagi, kui midagi ei ole! Ja kui ma ise sinna sisse astun, muutun siis minagi olematuks? Ei, uni on parem, seal saab liikuda ja väljapääsu otsida, pole seina ees! Enamasti… Sedasi seal tühjuse veerel seistes tajun korraga, et keegi silmitseb mind. Tõstan pilgu. Päevasilm on mulle seltsi tulnud! Ja teraselt vaadates on muudki. Aimatavaid liikumisi ja värve, kadumisi ja tulemisi. Ja päikeseraas uhkeldab äkki tekkinud oreooliga. Üks uni kõik, isegi siis, kui ta nimeks on udu!