Ma ei ole hommikuinimene. Aga kui jaanipäev möödas on ja suvi peale hakanud, siis on jõudnud kätte minu hommikud. Neile ma vastu panna ei suuda ega tahagi. Hommik tuleb minu öösse. Tuleb valgest ööst siis otse edasi ja ongi käes. See hommik! Veel pole uni silma sisse kipitama tulnudki, on ikka see kestev eilne, see lõppematu päev. Valged ööd on sillad suvepäevade vahel, mida mööda saad astuda ühest teise. Ja ma võtan jalad selga, astun üle läve, ja teen kasteses rohus need kümmekond sammu. Nüüd paneb silmi kissitama mitte magamatus, vaid see uue algus – homne on tulnud! Küllap on aeg üks uinak teha ja siis pärani silmi uude päeva sukelduda. Olen ta tuleku ära näinud!