Nii need tormid meist üle käivad. Palumata tulevad, omatahtsi lasevad jalga ning vaibuvad sootuks. Vaevu suudad rannal püsti püsida, liivterad täksivad valusasti silmi, laud peidavad vaate, mida sa äsja ahnelt püüdsid. Värvidemäng meeltes alles, vajutad jonnakalt, poolpimesi, pilukil silmil, päästikut. Mälu – nii kaamera oma kui sinu isiklik – pole sind reetnud. Mõndagi oled võtnud kaasa päevadesse, mil õhk niigi palju ei liigu, et värihein korraks võpatada saaks. Liikumatus. Hingad sisse ja välja, ja ehkki tuul see ei ole, hea, et niigi on…