Oli laupäev. Veel oli august. Hakkas küll lõppema. Kanarbik, mu lemmik, kahel pool teed lillatamas. Ja kõike muud metsaalust, igasugust värvi. Tee läks edasi. Ega ei teadnudki, kuhu… Nii mulle meeldibki, lihtsalt edasi. Aga tee vist teadis. Seekord teadis. Ja tõi mu täna siia. Tamm. Suur, võimas, vana. Ilus ja uhke. Vaatasime tõtt. Tõsistena. Nagu räägiksime. Nagu jätkaksime juttu. Mälukaardil oli see selle päeva viimane pilt. Mälus mitte. Kõnelus kestab.