Oktoober taandus, taganedes uttu. Sõnagi lausumata, vaikselt, kuidagi hiilivalt. Udu seisis  kuni latvadeni ja kõrgemalegi veel. Oli juba päeva hakatuses kohal ja püsis pimeda tulekuni. Otsekui varjates midagi. Seda minekut vist. Õhk kaetas silmad ja uduklapid katsid kuulmekäigud. Vaikus. Ja mahendatud vaade, kuhu sa ka ei vaataks. Oli tunne, et oktoober läks ära tagurpidi, selg ees. Liikus sujuvalt ja aeglaselt eemale, ometi mind, jääjat, silmist laskmata. Aimasin veel lähemate puude värve, eristasin toonegi. Kaugemal enam mitte. Hüvasti, oktoober…