Alles ta tuli, kõik üleni valge ja valge. Nii puhas, nii puutumatu, nii ehmatavalt uus. Selline õilis ja rikkumatu. Kõike kattev ja varjav. Vähemalt korraks, siis, kui ta kohale jõudis. Lumi, see lumi. Vaatan teda täna, nüüd, kui ta juba sulab. Kui mitmes olekus ta siin mu silme ees ühekorraga on! Ka kõige valgemas kohas ei ole enam seda õhkõrna kergust. Ta on vett täis, on raske, on vajumas. Samblik imeb teda ahnelt. Kraad külma surub mõne tilga jäiseks, teised jõuavad piiskadena maasse. Jalge all lirtsub. Sulamine on liikumine. Mööda mu liigeseid liigub valu. Liikumine on elu. Muutused on üllatavad ja omamoodi liigutavad. Näis, mis tuleb.