Mida kaugemale sügis jõuab minna, seda enam varjab päike mu eest oma kadumiskohta. On see häbelikkus? On seal mingi saladus? Kartus, et võin kellelegi midagi reeta? Kuhu on jäänud usaldus? Kuhu meie sõprus, mis oli neil valgetel öödel, mil me teineteisele silmast silma vaadates, otse ette üle tasase vee, kinni püüdsin su sukeldumise viimase kaduva peenikese värvitriibu silmapiiril? Meie vaikival kokkuleppel jälgisin siis vahel su lühikest veealust teekonda, kuni koidutaevas jupike maad eemal õrnalt õhetama hakkas. Olid tulemas, uus päev oli alanud, võisin rahuga magama minna. Selle pildi peal on kuuenda septembripäeva loojang, ja kuidagi ei paista mulle siin enam kätte su laskumispunkt. Kui ma täna, novembri lõpul, sealsamas kohas seisaksin, ei varjuks sa enam selle metsanuka taha, vaid oleksid peidus lausa mu seljataga. Ikkagi igatsen meie silmsidet. Ja see aeg tuleb taas. Seni pöörleme.