Siin me nüüd oleme. Ma ütlen me, kuigi ma ei tea, kas nii on õige öelda. See, kes kannul käis ja praegusesse hetke jõudis, olen ju mina. Mina olen see jälitaja ja jälgija, mitte tema. Tema lihtsalt oli. Oma pool sajandit juba, võib-olla ehk kauemgi. Kas ta üldse mu olemist ja vaatamist märkas, ega ma sedagi ei tea. Mõlemat pidi võib olla. Ehk vaatas tema mind ka? Imestas, ja kehitas õlgu, kui ma jälle ta juures istet võtsin. Pigem küll olin ma talle ükskõik. Kellel on endal nii palju tegemist, nii palju muret ja rõõmu, mis temal siis minust asja peaks olema? Tema elas aastaid ja aastaaegu läbi, kasvas, puhkes ja viljus. Vahel läks õnneks, vahel mitte – aastad polnud vennad. Aga mina uurisin ta igaaastast olekut pungadest viljadeni, ja viimaks koguni raagumiseni. Miks? Võta nüüd tagantjärele kinni! Põnev oli. Kas te olete vaadanud kukkerpuu marja vastu loojuvat päikest? Just siis kui vilja sees juba seeme selgesti näha on? Kui olete, siis te saate minust aru. Sellest samm-sammult olemisest ja tulemisest ja sellest eilehommikusest lumesajust. See ongi kogu lugu.