…kinnitas päike selge sõnaga enne lahkumist, et vaatamata varasele loojumisele ja saabuvale pimedusele on ta peagi taas meiega. Küllap ta teab, et me ju usume nende sõnu, kes seisavad kahe jalaga maa peal. Et nende jutt on meie meelest tõsijutt. Aga et päikesel nii õhtusel ajal maad enam võtta ei olnud, sirutas ta oma kaks pikka koiba üle värvilise vee ja teatas kahe jalaga mere peal olles, et on peagi tagasi meie juures. Jäimegi uskuma.