NÕUPIDAMINE

Pole laululuiki kunagi sellisel hulgal põllu peal koosolekut pidamas näinud. Kui poleks olnud nii õhtune aeg, siis oleks õigem olnud seda töölõunaks pidada. Sest kõhutäit ei unustanud sõnavõttude vahepeal neist vist mitte keegi. Kaugele kostsid küll mitmehäälsed  arvamusväljendused, küll üksikud ägedad vahelehõiked. Kui mina kohale jõudsin, oli koosolek täies hoos. Ei tehtud mind märkamagi, – peeti nõu, sest oli vaja selgusele jõuda. Oli oktoobrikuu viimane õhtu, mõne tunni pärast oli november platsis. Aga ilm ei ilmutanud kuidagi äralennuks vajalikke märke. Eks seda nad seal isekeskis siis arutasidki. Ja pealegi nii hulgakesi, et minu kaamera ei suutnud neid kaadrisse ära mahutada, ja tundsin järjekordselt puudust lainurgast. Kõrvad salvestasid aga võimsa helifooni, laululuikedele kohase. Ja see oli seekord vägevam kui pilt. Küllap lähiajal selgub, millise otsuseni nad jõudsid. Loodan luigeparvede tugevaid tiivalööke vete ja laidude kohal veel mitmeid kordi enne nende lõplikku äralendu kuulda. Ujudes ja lennates on nad kaunid graatsilised linnud, põllul olid nad minu jaoks aga üsna võõrastav vaatemäng.