Meri oli tõusnud. Tõusnud üles, pahuralt. Tohutud adrukuhilad ei jätnud liiva peal kõndimiseks enam ruumi. Meri viskus visalt vastu kõrget kaldaluidet. Kõnni seal lõikeheinapiikide ja räsitud, torkivate kõrkjate vahel kui tahad! Vesi täis sodi, ümar lainevall vahetumas teravatipuliste, vahuste ründlainetega, eemal aga kaootilised vahutörtsud, kauguses koguni korraks näiliselt rahuline meri. Jõuab aga kõik see segadus sinussegi, peata pilk taanduva vee puhtavärvilisel pinnal otse su jalge ees. Ja lepi sellega, et kogu see mitmepalgeline tujukas tormlemine tabab aegajalt ka meid endid.