Olen see mina, kes seisis tahvli ees, valge kriiditükk käes? Mida sa siin joonistad või teed, tahvel üleni nii soditud ju? Pealegi, see kriit! Tead ju küll, kuidas kõik kohad olid kriiditolmu täis, kätest rääkimata. Seisid seal, tumepruun koolikleit seljas, niisugune nagu kõigil teistel. Ja tingimata oskasid oma mustast riidest õmmeldud, volangidega koolipõlle sisse neid kriidiseid käsi endalegi märkamatult puhtaks pühkida, nii et polnud nähagi, et põll vahepeal pesus käinud on. Oli endiselt plekiline.
Aga nüüd? Seisad nõutult ja silmitsed neid jõulisi valge kriidiga tõmmatud jooni. Ei mingit tolmu, ainult värske lume laiutav lõhn ümberringi. Ja neist joontest mõtle mida tahad, igatahes mitte ei numbreid ega tähti. Nüüd võid lasta oma mõttel lennata mööda ilmamaad, ja mittemidagi sa oskama ei pea – selline päris vabaduse tunne, kui lumekriit pöörab siia ja tänna lihtsalt puhtast lustist. Nagu oleksidki alles paari aastane. Nagu oleksidki alles laps.