Tunnen, kuidas nähtamatut pihuvihma puistub mu kätele. Kardan kaamera pärast. Imepeen küll, aga märjaks teeb ikkagi. Hoian teda oma hõlma all, kuni kaadrit otsin. See looklemine! Tänasesse nii sobiv. Ilm võtab kergelt tuikuma, midagi ei näe selgelt. Mõttedki looklevad siia ja sinna. Midagi joonsirget tänasesse ei sobinukski. Just see on see õige! Sellepärast ma siin seisangi  ja ei jõua ära imestada. Külavahetee kujundas vankrit vedav hobune. Küll lompide, küll maapinna kumeruste kõigutada olles. Või oli end mõni suurem kivi rohu seest välja upitanud, mis vankrirattale ette oleks jäänud. Aga see tee kõikus pigem uimase peaga jalamehe kombel, leebelt siia-sinna. Ei paistnud seal midagi kurja ees olevat, et sedasi loogelda. Oli lihtsalt sellisele sügisilmale ainusobilik, paeluv, looklev teepael. Kõikuv, nagu mu mõttelõng.