Seisan kodutrepil, vaatan taevasse. Vastloodud kuusirp vaatab vastu. Õhus on rõskust, see toob värvid esile. Peaks ju olema ilus. On ju olnud? Aga raagsed oksad otsekui trellitavad vastse kuu. Ei lase vaadata ilu. Samamoodi on viimase nädala öil mu unenäod hallide raagudega kriibitud ja mustaga läbi kriipsutanud. Et värvid kätte ei paistaks. Ilmamaal on sõda. Võpatan. Kas ma vaatan noorkuud ikka üle vasaku õla? Vanarahvas ütles kord, et siis läheb soovitu täide. Vaatan kramplikult üle vasaku õla, kael pingutusest kange. Lootes, uskudes, soovides… Ainult mõttes, välja ütlemata. Muidu ei täituvat. Aga küllap te teate kõik isegi. Jah, just seda!