… juba midagi nii kaua oodanud – ma mõtlen muidugi lund – ja siis ta äkki ongi kohal, kõik väljad ja metsad on teda täis, kuuskede oksad on vastu maad, ah mis maad, maad pole ollagi, teda pole nähagi, on kusagil täitsa peidus, ja teineteisest kauged pihlakad on päris äratundmatud, ja nende lumivalged, äkki nii tüsedad oksad nagu jõulised käsivarred puuduvad üksteise vastu otsekui tere andes, kas saab see siis olla üsna tavaline kodutee? Ega ikka ei saa! Teed mööda tuleb sulle sinine hämarik vastu, ja pole siin imestada midagi, kui lumele libiseb tule soojus ja pisikesed leegid kutsuvad päeva lõpetama. Ootavad  koju.