…kevadega. Päris tõelisega. Oli korraga mu ees kogu oma lahtipakitud, laialilaotatud olemusega, avali ja siiras. Mitte imetlus-, vaid mõtteaines mulle. See oli peaaegu vooluta oja, kahelt kaldalt üle tema koolduva räguse metsa okste vahel. Tema krobeliseks kohrutatud ja seeläbi ähmastunud pealispind oli elujõu ning kesta tahtmise ülev tunnistus – vett kattis joonisena paks kord puude õietolmu. Kevad täitis oma eluülesannet. Olla, jääda, kesta!