Tahaksin teile seekord saata pildi koos helipildiga, aga mul ei ole seda pilti koos heliga. Küllap kõik mäletavad selle päeva eelpäeva laulupeol. Polnud see teisiti ka järgneval päeval, ja Hiiumaal. Seisan vaevu püsti Kärdla sadama kail, ühel pool heitlikus, ähvardavas taevas ootamatu loojangukiirte kimp trügimas korraks läbi pilvemassi, ja teisel pool paigale sunnitud purjekate mastid oma piike taevasse heitmas. Aga milline ennekuulmatu kõrvulukustav vile seda pilti saadab! On tunne, nagu trambiksid kõik purjekad trotsides ja minemapääsemist lootes oma nähtamatuid jalgu vilekoori saatel vastu merepõhja – et kas saab juba!!! Mulle kangastuvad nad millegipärast kinniköidetud jalgu trampivate ja protestivate plikadena, mina ise nende hulgas, oodates oma aega… Aga kai on meeste pärusmaa, plikad võivad huilata palju tahavad, aga seisku ootajatena eemal ja kindlamal pinnal. Siit on läinud maailmameredele paljud mu emapoolsest suguvõsast. Mõtlen täna neile seda päeva teele saates.