Olen üsna tihti siin seisnud. Üle poole sajandi juba. Iga ilmaga, igal aastaajal. Praegu seisan siis sügises. Hilissügisesel ajal, õhtupimedas, väikese metsajõe kaldal. Jalad kinni poris, pilk üleval, viimases valguses. Jõgi teeb endale tee läbi maa, trügib läbi metsa, puudelt küsimata. Saab vee soost ja annab ära merre. Minu pilk mereni ei küüni, aga olen ikka imestanud, kuidas ahtake oja puude latvade vahele avara heleda minekutee tekitab. Selle, mille pärast ma ikka ja jälle tulen, seisan, ja pilkupidi mereni loodan jõuda. Kas meie maasse tallatud rajad ka sedasi taeva suunas avarduvad? On heledamad ja laiemad, kui meie päris teed? Jäävad kedagi kutsuma kaasa? Ei tea.