Iga päevaga läheb ta aina rohkem seda nägu. Püsimatu pilk. Siiru-viiruline ja sibulakoore värvi. Sekka muidugi pihlakaid, ja mõnel päeval ka porikarva külateid. Siis muidugi küpsevaid viljavälju, seda imelist kuldset kollast, ainult augustile omast. Üle kõige aga ikka see rahutus, valmissaamise rutt. Tuleb see koos selle kuuga? Vist mitte. Tunnistagem tõtt, see on vastu sügist meis endis.