Ta oli läinud mõned minutid tagasi. Polnud nagu õieti jõudnudki talle midagi kaasa öelda, isegi mitte head teed soovida… Rohkem oli ootusärevust, et mismoodi see tulemine käib ja mis näoga see tulija ka on. Ja kui siis korraks üle õla akna poole vaatasin, taipasin äkki, et polnud minust tema saatjat ega midagi. Läks üksinda, sedasi vaikselt, natuke nagu süüdlaslikult. Lehvitas ainult tasakesi ja õrnalt, et olge siis tublid edasi, ma hakkan nüüd siis minema… Ja läinud ta oligi, 2023.