Hetk hetke järel läheb aeg ära. Kogu aeg. Läheb, aga mitte kogu aeg, mitte kõik aeg, mis meile antud on, ei lähe ühekorraga. Kogu aeg taganeb hetkipidi minevikuks see aeg, mis mööda läinud on. Aga üks hetk on just praegu. Ja järgmine juba tuleb. Ja selle taga on omakorda uus tulija ootel. Igal hetkel on oma aeg. Aeg minna, olla, tulla. Ära mineval ajal on kena komme meile midagi mälestuseks alles jätta. Iseasi, kas me seda „midagi`t“ üleüldse märkame. Kõiki mööduvaid hetki kokku korjata ja hoida oleks lausa mõeldamatu. Siis poleks meist ju kõige oleva nautijat ja tuleva ootajat, ja vastuvõtjat ka mitte. Ometi meenuvad ajapikku küll ühed, küll teised kaduvikku kadunud hetked. Tulevad päris ootamatult meie juurde tagasi. Ilmutavad ennast. Jah, nimelt ilmutavad. Nagu vanasti ilmusid pimikus ilmutuslahuses must-valged pildid. Nüüd enamasti teisiti, aga hetkede taastulek on oma olemuselt sama. Nagu seegi pilt. Seegi ajahetk. Aeg, mis on läinud ära.