Akvarell voolab pehmelt laiali. Veidi isetahtsi, mitte kuuletudes. Mulle meeldib tema niisugune olemine. Tema mitte meeldida tahtmine. Tema minemine ise, ja oma teed. Olgu või see looming parajasti kunstnik Looduse enese käes ja kamandada. Akvarell, see looming, võib olla teinekord ka leebe ja sujuv, võib tahtagi olla kunstniku ihale alluv ja igati talle meeltmööda – aga seda mitte alati. Selleks peavad nende tujud ühte teed käima. Akvarellile peab kunstniku värvivalikki vastuvõetav olema. Nii vastuvõetav, et nende tahtmised kenasti kokku kõlaks. Alles siis pole pildis trotsi ja tõrksust. Kui aeg on olnud tume ja tõrges, siis on seda nägu ka akvarell. Aga siin? Kui leebe ja pehme, kui sõbralik, ja lõpuni leplik.