Laine veeres neist üle – ja vajus siis jälle tagasi oma kodusesse kohta. Tagasi merre. Lõputu arv kordi. Iga kord liibusid adrupuhmad vee all tihedalt vastu liiva. Iga kord, vee alt pääsenuna, tõusid nad uuesti üles. Lühikeseks viivuks. Sama hetkega heitsid nad liivale lausa uskumatuid varje. Tumedaid varje, milles oli raske neid endid ära tunda. Kui me ihkame tõelist valgust, tuleb meil aktsepteerida varjugi, mille me endast jätame ja mida me endaga kaasas kanname. Isegi väikene vahumullike saab päikeses endale varju. Ja see lainete poolt kroogitud liiv. Iga vähegi kõrgem kogum, mis küünitub valguseni, saab endale kummalise, tumeda kaaskuju, mida me nimetame varjuks. Ometi on sellel pildil midagi veel imetlusväärsemat. On peegeldus. Selleks peab olemas olema kordaja. Vesi on kordaja. Veemärjal liival peegeldub nii sinine taevas kui adru. Olles võrdsemast võrdsed. Ja kõik ainult hetkeks!