On hetki, mil kogu ümbrus taandub. Silmapiir läheneb sulle lausa hirmuäratava kiirusega. Vaateväli aheneb, värvid tumenevad, kaotavad oma tähenduse. Ja siis see tuleb – peatus, täielik liikumatus, tardumus! Seisad otsekui halvatuna, pilk naelutatud ainsasse punkti. Vastamisi hõõguva keraga, millest sa ei tea, kuhu suunas ta veerema hakkab… Taandub ta tagaseina tumedusse? Või veereb piiripidi paremale? Vasakule? Ehk siis sööstab tulikerana otse sinu suunas, paratamatult otsejoones su südamesse… Sellest ei oleks pääsu, ei mingit põgenemisvõimalust – kohalenaelutatuna ootad oma saatust. Juba alla andes, alistudes. Seda, mis tegelikult juhtub, sa ette ei näe. Ei tule pähegi. Aga see hõõguv põletaja hakkab tasapisi hoopis vajuma, hakkab kaduma kuhugi alla… On seal siis auk, tuld neelav põhjatu auk, imestan mina. Korraga kangestus kaob, kera enam ei ole, taevas võtab uuesti värve ja meri teeb taas häält. Vaikselt, aga siiski. Kõik on paigas. Jälle.