Küllap on ta igale Kassaris käinule silma hakanud. Selline miniatuurne saareke meres. Pilliroog, kadakad ja kivid - kõik on tal olemas. Ja veel põõsaid ja kibuvitsasid, ning isegi oma suur puu! Mis sa hing veel ihata oskad? Ja see lumevaikus, see täielik hääletus paneb sul kõrvad lukku, uinutab su sootuks sinna vaatepildi sisse… On kummaline tunne, selline imelik tahtmine panna see vaadegi lukku. Nii nagu õhtu edenedes lukustatakse öörahu ootel uksi. See paigake kinni mu silmis. Sellisena. Hommikul on kõik teisiti. Ja kellegi teise silmis.