Teate ju küll, mis eriline mõnu on suvel mööda liivaranda paljajalu lonkida? Nühkerdad varbad sügavale liiva sisse ja lennutad siis liiva hooga vastu taevast! Või astud tasa-tasakesi, nii et kogu tald puudutab sooja liiva pehmet pinda, ja on selline natukese kõdise pai tunne… Või veel parem, lähed päris vee piirile ja lased laine serval varvastest ikka-jälle üle libiseda. Üks nipp on veel – imepeenikese liivaga randadel võib sedasi uisutamise moodi jalgu mööda liivapinda libistades kuulata liiva laulu. Sellist kõrget, igatsevat, hingekriipivat heli, millele järgneb suur vaikus…
Ent nüüd? See jääliivarand on nii ootamatu oma jonnakas iseolemises. Ta tõukab su sammud endast ära. Sa libised ja ei leia kusagilt tuge. Talv on uhtunud valli järsuks ja kõrgeks, lained on tardunud lumekarva jääks. Kõik on tundmatuseni teine ega võta sind omaks. Saame siis tuttavaks, jääliivarand!