Halliliivased künkad kõrgete mändidega. See tumetõsine rohelus otse su pea kohal. Latvade hääl. Õhk on rohketest, peaaegu tabamatutest lõhnadest kerge. Nii kerge võib õhk olla vaid männikus. Kummardad, libistad peo üle karmi kareda pinna. Hellalt. Ja tunned korraga vastupandamatut soovi suruda põsk sellesse halli karedusse, olla madalast madalukesem, hingata vaid hiljukesi, otsekui vargsi, et mitte segada männiku iseolemist. Jääd niiviisi hulgaks ajaks. Kinnisilmi. Kui sa nad taas lahti päästad, vaatab sind päike läbi õhkõrnade männikoore küljest pudenenud rohkevärviliste liblede. Need on kui sirmid, millel tuule liikudes mängitakse ehtsat varjuteatrit. Lummav on see mäng. Püsiv on see mälestus.