Oli kord hall ja vihmane juunipäev. Selline lootusetult hämar ja troostitu päev, mil unustad enda akna alla seisma ja ei mäleta viimaks enam sedagi, miks akna alla tulid, mida näha lootsid ja mida sa üleüldse vaatad. Kui end sellest tardumusest viimaks lahti raputasin, nägin aknaklaasil imelikku musta plekki, mis aegajalt näis liigutavat. Et paremini näha, võtsin luubi asemel fotokotist kaamera. Läbi objektiivi vaadates selgus, et siin olid sündinud pisikesed ämblikud! Mu teadvuse hämar olek kaugenes. Jälgisin neid pingsalt 5-6 tundi. Ühe juhusliku päikesekiire paistel läksid need, vaid millimeeter-paarised täpikesed, oma esimesele uurimisretkele. Oh seda sibamist! Kehvavõitu kontravalguses paistis pilt enam-vähem selline. Päikese kadudes koonduti kiiruga taas kodukobarasse. Imestasin, kuidas isegi neile, äsja ilmaletulnutele, andis päike nii palju elamisjulgust. Mis siis meist kõigist veel rääkida.