See pilt läheb nüüd minu armsate äbarike seltsi. Kui te siin ka midagi muud ei näe, siis lendutõusvate luikede tiivakeerises õrn-arga loojangupäikest näete ju ometi? Oli lootusetult hall ja värvitu varakevadine päev. Olin juba teab mis aja lahesopi teisele kaldale kogunenud luiki jälginud. Selle igava taeva all näisid nemadki ainult igavlevat. Isegi merel polnud õiget värvi ega olemist, rääkimata siis tuhmist roostikust vastaskaldal. Oli jahe. Aga mind hoidis vangis üks teadmine – mõni hetk enne päikese loojumist haarab loodust ebamäärane rahutus. Linnud muutuvad ärevaks, meri liigutab ennast, pilliroost käib kahin läbi... See pidi juhtuma ja juhtuski! Aga et isegi päike end lauspilvede vahelt hetkeks välja rebis – kahvatu ja hallis looris küll, aga siiski –, seda ei osanud ma enam oodata. Külmetava minuni päike ei ulatunud, ta läks üle minu pea, üle halli veejoome, värvis ära luitunud roostiku ja maandus luikede sekka. Hingelõikav luigutamine kostis kaugemalt mere kohalt ja tõstis minugi luiged imeväel ainsa hetkega vee pealt õhku. Nii see oli. Aga et miks „tantsivad tiivad” ja mitte „tantsivad diivad”? Muidugi võiksid nad vabalt diivadki olla, need tõelised solistid. Nende võimetes ja kauniduses ei kahtle küll keegi. Kui vaid poleks seda jäädvustaja saamatust ja käepärase objektiivi jõuetust! Aga siiski tasub see tiibade ekstaatiline tants sellisenagi vaatamist, arvan seekord mina.