Nüüd ma näitan teile ühte mulle armast äbarikku. Kusjuures mul on sellest päevast ja sulgedest palju veatumaid pilte. Milles siis asi? Oli olnud vaikne päikseline hilissügispäev. Minu kodurand oli inimtühi. Väike laht oli juba pikemat aega end teele asutavaid luiki täis. Kui ma õhtul mere äärde jõudsin, leidsin roostikust ning kõrkjate ja kivide vahelt hulganisti sulgi – oli olnud luikede tõeline saunapäev! Minekukavatsus oli teoks saamas. Pildistasin seda sulge läbi tasakesi kivide vahel loksuva vee. Ta oli kuhugi vee sees takerdunud ega pääsenud pinnale. Selline ebaterav ja udune, oli temas just see ähmane, palavikuhägune vananaistesuve meeleolu, mis saatis tervet mu päeva. Tema nukker edasi-tagasi kõikumine õhtupäikseliste kivide vahel, madalas, kergelt häguses, päevaga veelkord ülessoojenenud vees, oli kui viimne viibe möödunud suvele. Sellel pildil ei oleks saanud olla selget joonist, nagu polnud ka sel viipel konkreetset adressaati. Kui üldse miski, siis just see ebaterav pilt annab teile edasi selle päeva päristunde.