Viiu Härm foto
. Tagasi . Järgmine    
  VIIMATI LISATUD / Vastakuti. Silmitsi

  Sellest pildist
Seda ei ole enam. Nüüd voolab seal vesi. Lausa ülemäära palju vett. Aga ma ei unusta seda päeva, kui ta mind esimest korda kandis, see jää. Lumekribu langes taevast ja tuul pühkis selle kohe minema. Midagi ometi jäi – see trähnilisus. Talv oli mitu ööd järjest proovinud pärale jõuda, aga päev ei lasknud ega lasknud sügisel lõplikult minna. Öö külmetas, päev sulatas. Nii saigi jää viimaks mitmekihiline, konarlik ja läbipaistmatu. Tarduv vesi tõi iga kord kaasa oma päeva erisorti värvi ja võttis oma tuju kuju. Sellel tujukal pinnal ei õnnestunud mul tookord püsti jääda. Kukkusin, kaamerat taeva poole sirutades. Ja kui ma seal jää peal kord juba olin, siis enne, kui hakata nuputama, kuidas püsti saada, pöörasin end aegluubis kõhuli ja hakkasin vaatama. Süvenema. Nägema. Midagi pidi sellest kõigest ju ometi kasu ka olema! Korjasin sealt üles mitu pilti. Kuni valu järgi andis ja külm tunda andis. Siis viimaks olime tasa – jää oli oma olekut mulle tutvustanud ja mina olin temast pildi saanud.
. Tagasi . Järgmine .  
Copyright © pildid ja tekstid: Viiu Härm Rummo, kujundus: Jaak Põder, kood: Mario Kadastik.